Filmist ja romaanist

See sai kirjutatud paar kuud tagasi ja ilmus 28.08.2012 kinolehes La Strada nr 21. See oli plaanitud Andrei Zvjagintsevi filmi„Elena“ arvustusena, aga antud tähemärgid said nii ruttu otsa, et otsustasime toimetajaga jätta selle lühikeseks iseseisvaks esseekeseks.

Peatükk 1. on lehes muudetud, sest siinne sisaldab SPOILERIT (ja La Strada neid väldib. Mõistlik.) Ja sisaldab tõesti st kes kardab, see ärgu lugegu. Jätan siia sisse, sest see selgitab, miks dostojevskilikkus pole kohane väljendus selle filmi kohta.

Jäta romaanile, mis romaani, filmile, mis filmi

Mihkel Kunnus

1.

Evan McMurry nimetab Andrei Zvjagintsev „Jelenat“ „imeliste kaadritega ja perfektse näitlejatööga Vene draamaks, mis on dostojevskilik oma moraalsetelt rõhuasetustelt ja tšehhovlik oma keeldumisega nende vahel valida“. Kiitusega võib suuresti nõustuda, aga võrdlused kirjandusklassikutega on eksitavad nagu paraku tavaks.

Iga moraalne komplitseeritus pole veel dostojevskilikkus. Jelena dilemma, mis on filmis pigem põgus kõhklus, väärib pigem kõrvutamist selle vana tobeda anglo-ameerika analüütilise eetikaga, millele meeldib hirmsasti pureda „praktilisi eetikadilemmasid“ a la kas moraalelt õigem on lõigata oma ema viiludeks või panna oma isa põlema, kas sõita rongiga üle imiku või joodiku.

Jelena abikaasa Vladimir saab infarkti ja taastumise ajal plaanib kirjutada testamendi, mille järgi tema varanduse pärib pea tervenisti tema tütar ta eelmisest abielust. Jelena otsustab ta enne tappa, et saaks suurema osa pärandusest, mille abil turgutada oma eelmisest abielust pärinevaid lapsi. Jah, sooritab mõrva altruistlikel eesmärkidel nagu Raskolnikovgi, aga see kõrvutus on väga pinnaline ja sündmustikku puudutav. Mööndusi öeldes: „Jelena“ lõppeb seal, kust Dostojevski alustab. Mingist mõrvajärgsest „elava Jumala“ kätte sattumisest pole siin juttugi. Ometi peitub just selles Dostojevski suurus inimhinge mõistmisel, ratsionaalsusele kättesaamatute keeldude ja seaduspärasuste esile toomisel.

Tšehhovlikku otsustamatusesse võib jääda vaataja ka siis, kui vahelt enne lõputiitreid tsiteeritaks – emba-kumba – dekaloogi ranget tapmiskeeldu või mõnda (Raskolnikovi inspireerinud) materialistlikku utilitaristi.

2.

Dostojevski on iseäranis raskesti ekraniseeritav, sest ta on inimese sisemaailma kujutaja par excellence. Dostojevski toob esile seda, mida ei saa silmaga näha ja lisaks ka seda, mida ei saa puhtmõistuslikult tuletada. Küll aga võib iga filmitegija Dostojevskilt õppida ning ka luua talle filmide kujul häid illustratsioone. Viimane kõige dostojevskilikum filmikogemus oli siinkirjutajale Steve McQueeni „Häbi“. Mis teeb Brandon Mulliganile ta õe läheduse talumatuks?

Ei Kant, Mill ega Bentham (saati Peter Singer!) suudaks Raskolnikovi suunas sõrmega vibutades öelda: „Ei  tohi! Muidu kaotad oma võime läheduseks nii ema kui õega, inimestega, kes olid sulle senini kõige kallimad!“ On psühholoogilised piirid, millest üleminekutel pole tagasiteed, hoiatab Tammsaare pessimistlikumalt, sest tema usk karistuse lunastavasse toimesse (täpsemalt, halastajata halastuse võimalikkusesse) on väiksem.  

3.

Ma saan aru, et epistemoloogiline kategoorilisus ei ole tänapäeval eriti moes, aga ometi on Mathura arvustus McQueeni „Häbile“ ( "Sirp" 09.03.2012) enam-vähem igas mittetehnilises punktis täiesti vale. Mathura alustab nii:

„Aasta oli 1967 ja The Beatles laulis, et vaja on armastust ja ei midagi muud. Nüüd, kui sellest on möödas kolmkümmend viis aastat, on armastus küllap endiselt kõik, mida inimene tõepoolest vajab. Ainult et kuidas seda leida, on ikka ühtviisi hoomamatu; pealegi on „armastus” sõnana üha devalveerunud; armastada võib šokolaadi, autot või pesupulbrit. Armastus on kaup nagu kõik muu: kes omab, see järelikult ka armastab. Armastuse (või õigemini selle puudumise) ja iha (kui omamistungi) omavahelisest suhtest kõneleb ka Steve McQueeni uus mängufilm „Häbi”“.

Kui antud tsitaadis alustuseks näiteks sulgude sisud ära vahetada, läheks pilt juba üksjagu õigemaks.

Mulligan ei viskle ju iha kui omamistungi käes, täpselt vastupidi!, tal puudub igasugune omamistung, tema piin on just nimelt see, et tema iha on ilma igasuguse omamistungita. 

Nagu Robert Musil ütleb, just „truudus kuulub omandikompleksi“, on minu mees, minu naine, minu elukaaslane; ükski seksiklubi kunde ei kasuta väljendit „ta sai minu omaks“ ning ka muu armastuse fraseoloogia kattub üldiselt omanditerminoloogiaga – inimene on odav, kui tahetakse ainult seksi, ainult iharahuldust; kallis inimene on kallis, on oma; oma inimest kardetakse kaotada jne.

Just Mulligan on palju lähedam hipi-ideoloogia vabaarmastajale, mitte tema õde (keda Mathura hipilikuks nimetab!), kes piinleb õnnetult kaotatud armastuse ja-ehk ühepoolse truuduse käes, vabaarmastuse võimetuse käes.

Peategelane Dolgoruki hüüatab „Noorukis“ (üks Dostojevski autobiograafilisimaid suurromaane; e.k. 1940): „Teil on tulevikus kasarm, ühiskorterid, strict nécessaire, ateism ja ühised naised ilma lasteta – see on teie finaal, tean ju seda“. The Beatels&co ei halastanud muidugi isegi sellisele kodanlik-traditsionalistlikule piiraja-institutsioonile nagu juuksur ja andis kõigiti oma parima, et peaaju tervenisti selgroo sisse nagu teokarpi tõmmata, aga ei aidanud ei narkootikumid, alkohol ja isegi mitte elektriga võimendatud muusika, ikka kippus paarikiindumine ja truudus peale nagu uni silma ning ühes ideoloogilisemalt järjekindlamas Saksa hipikommuunis (loe: kasarmus) pidi pea-vabaarmastaja isegi ametliku monogaamiakeelu sisse seadma.

Jaan Kapliski kirjutab pihtimuses „Isale“: „Vaba armastus on kena, aga mulle tundub, et inimestel ei ole võimet armukadeduse ja mahajäetuse valust üle saada. Mõlemad võivad inimese hävitada ja ma ei usu, et meil on õigust seda niisama, oma õnne või mõnu nimel teha. Kuigi reegleid siin anda ei saa, neid saab anda vaid oma südametunnistus.“

Aga „head muusikat saab luua ainult ilma südametunnistuseta“ nagu ütleb Clarisse Musili „Omadusteta mehes“, selles biitlite kolmeköitelises antiteesis.

Kaugel Dostojevski kiiluvees looviv Houellebeqc seab hipi-liikumise vabaarmastuse ideoloogia tänapäeva hingelise kalestumisega juba ehk liiga sirgjooneliselt põhjuslikku suhtesse, ometi kuulub tema koos McQueeni „Häbiga“ selgelt vastassuunas ujuvasse traditsiooni kui hipide selgroosurin ja Imagine’i lummutav lalin.

4.

Ka Rainer Sarneti „Idioodis“ polnud Dostojevskit rohkem kui paar hüüdlauset. Omas žanris muidugi väga vaadatav film, aga dostojevskilikkusest parsekite kaugusel.

1878 kirjutas Dostojevski ühele austajale:

„Te arvate, et ma kuulun nende inimeste hulka, kes päästavad südameid, vaigistavad hingi, peletavad muret? Mõnikord kirjutatakse mulle niiviisi, aga mina tean kindlalt, et ma olen pigem võimeline pettumust ja vastikust sisendama. Sussutama pole ma meister, kuigi olen seda proovinud. Aga paljud vajavad just seda, et neid sussutataks“.

Dostojevski karakteritel esineb lausa peajupõletikus päädivat süütunnet, tema kese on viimseni piitsutatud mõistus ja tunnetus, inimese motivatsioonidünaamika ja moraalse dialektika esile toomine kogu selle pöörases komplekssuses, ta esindab igasuguse lummamise ja meeleaistingutesse uinumise vastandtendentsi.

Aforistlikumalt: Dostojevski ei näita Jumalat kirikus, Dostojevski näitab Jumalat seal, kus kirikust pole haisugi.

5.

Georg Henrik von Wright on öelnud, et „ainsaks õigustuseks Dostojevskist kirjutada on püüd tekitada inimestes huvi õppida tema enese käest“ (siin püüaks tekitada inimestes huvi tutvuda ka von Wrighti enda suurepärase käsitlusega Dostojevskist, kogumikus „Minerva öökull“, Vagabund, 1996). Eks see soovitus käi ka filmide kohta. Ja häda nagamannile, kes arvab, et film võib raamatulugemist asendada!

Aga häda ka demokraadile ja rahvavalgustajale, kes arvab, et saab audiovisuaalia kirjasõnaga asendada. Kirjasõna on liiga elitaarne. Kasutades Dostojevski suurinkvisiitori mõtteskeemi: nii valgustusliku humanismi kui ristiusu nõudmised ületavad kaugelt selle, mida lihtne inimene on suuteline täitma. Kuidas saab see, kes inimesi armastab, öelda: „Paljud on kutsutud, kuid vähesed seatud?“.   

Film on võrratult demokraatlikum kui romaanikunst, kirjasõnas avalduv vaimsus. Ja mitte ainult.

***

Aasta alguses refereeris alalises klikinäljas netimeedia filosoofi ja meditsiinieetiku Francesca Minerva seisukohta, et „kui vanemad last ei soovi, beebi kasvatamine läheks liiga kalliks või pärast sünnitust selgub, et laps on puudega, peaks vanematel olema ühe päeva jooksul pärast sünnitust õigus paluda arstidel laps tappa“. Seisukoht on üpris ebaoriginaalne (raskolnikovlik mõistusega liialdamine) ja ei vääri erilist tähelepanu, küll aga on üpris ilmekas üks kommentaar:

„Vigase lapse puhul võibolla õigustatud, aga kõik muud põhjused olid absurdsuse tipp. Et ema otsustab peale sünnitust, et ah, ma ei viitsi ja mul pole energiat ning arst teeb lahkelt lapsele otsa peale? Uskumatu lihtsalt. Ja ei saa väita, et abort ning lapse tapmine peale sündimist sisuliselt sama asi on. Abordi puhul on laps veel nii väike ja ema ei näe teda, peale sündi aga näeb ju ema oma last. Milline inimene laseks peale oma vastsündinu nägemist ta ära tappa? See peab olema eriti külm, kalk, enesekeskne ja südametu inimene“.

Moraaliotsus seotakse teo nägemisega. Kogu Platoni-Kanti kaanon maigutab siin abitult suud.

See pole juhus, et just filmikaadrid seafarmides toimuvast tekitas nii ägeda ühiskondliku vastukaja.

Inimese moraaliotsuste kujundamisel on tajusüsteemil (ja seega ka filmil) märksa olulisem roll kui valgustus-humanistlikus traditsioonis kombeks eeldada.

Lev Tolstoi kirjutab oma „Pihtimuses“: „Mulle tegi surmanuhtluse pealtnägemine Pariisis selgeks, kui vähe abi oli minu edu-ebausust. Kui ma nägin pead keha küljest ära tulemas ning mõlemat eraldi mütsti kasti kukkumas, siis sain ma mitte üksnes mõistuse, vaid kogu olemusega aru, et mitte mingisugused olemasolevad mõistlikkuse ja edu teooriad ei suuda seda tegu õigustada, ning kui ka kõik maailma inimesed mis tahes teooriate alusel maailma loomisest saadik seda vajalikuks oleksid pidanud, siis mina ikkagi tean, et nii ei tohi, et see on halb, ning seepärast tuleb mul otsustada, mis on hea ja vajalik, mitte kaasinimeste sõnade ja tegude, vaid mu enda südamehääle järgi“.